Meeldetuletus, kuidas puuke vältida ning mida teha kui oled endalt mõne pahalase leidnud

Kuressaare Haigla on sel tänavu innustanud inimesi rohkem looduses liikuma ning kasutama ära metsade ja niitude kirgastavalt tervedavat mõju.
Samal ajal peame arvestama ka kõigi nendega, kes samuti peavad lugu loodusest – inimesese tervisest aga mitte niiväga. Roheluses siblivad praegusel ajal aktiivselt ringi ka puugid, mistõttu kulub marjaks ära väike meeldetuletus, kuidas puuke vältida ning mida teha, kui oled endalt mõne pahalase leidnud.

Mida teha, et puuke vältida?

• Kandke heledat värvi riideid – heledad värvid muudavad puugid hõlpsamini märgatavaks.
• Pange püksid sokkidesse. Kuigi moe-eksperdid võivad niisugusele välimusele altkulmu vaadata, tekitab sokis püksisäär puukide vastu füüsilise tõkke.
• Jalutage raja keskel. Teadupärast ei ole puugid võimelised lendama ega hüppama (jumal tänatud), nii et nad võivad teie peale sattuda vaid siis, kui puutute kokku niisuguse keskkonnaga, kus väikesed pahalased elavad. Eelistavad nad aga pesitseda niisketel, sageli varjulistel, metsaga kaetud aladel, lehtede, madala asetusega taimedel ja põõsastel.
• Kontrollige ennast ja lapsi pealaest jalatallani, isegi kui käisite vaid õues jalutamas või lapsed oma hoovis mängimas. Suurt tähelepanu peab pöörama nahavoltidele, kaenlaaukudele, kubemepiirkonnale ning jalgadele. Hea on teha puugikontrolli iga päeva lõpus, sest nakatunud puugilt puukborrelioosi edastamiseks inimesele kulub vähemalt 24 tundi (mõnede allikate kohaselt ka vähemalt 17 tundi), sagedamini isegi 36 kuni 48 tundi. Seega mida kiiremini saad puugile jälile ja selle eemaldada, seda parem. Seejuures tuleb silmas pidada, et puukidele meeldivad soojad ja niiskemad kohad. Väikestel lastel kindlasti üle vaadata pea, kõrvatagused ja kael. Enamik puuke klammerdub tõenäoliselt säärtele, kust nad end õhtusööki otsides ülespoole vinnavad. Puukborrelioosi nakatumise võimalused on minimaalsed, kui puuk eemaldatakse varsti pärast selle kinnitumist. Kui puuk alles lootusrikkalt mööda riideid või nahka ringi roomab, haigestumise ohtu pole.
• Koos oma pereliikmete kontrollimisega kontrollige kindlasti ka väljas olnud lemmikloomi, sest ka nemad võivad puuke endaga kaasas kanda ning neid koju tassida.
• Pange võimalusel oma riided kuivatisse. Hirvepuugid ja üksildased tähtpuugid võivad sooja veega pesemisel ellu jääda, kuid tund aega kuivatis ringi keerutamist teeb neile üks-null.
• Nagu öeldud, ei armasta puugid kohti, kus on kuiv ja avar – neile meeldib pigem niiske ja varjuline keskkond. Pikniku pidamiseks valige kenasti hooldatud muru või mõni avaram maalapp (kuid ärge unustage päikesekaitset).

Mis saab, kui leiad puugi?

Ole rahulik ning proovi elukas esimesel võimalusel eemaldada. Puugist tuleb kinni haarata võimalikult selle pea lähedalt (aga mitte väga tugevalt pigistada), kasutades selleks pintsette või peene otsaga tange. Võimalikult naha lähedalt puugist kinni haarates tuleb puuki ettevaatlikult tõmmata ülespoole ning proovida see tervena naha seest kätte saada ning hammustuskoht desinfitseerida. Kui endal ei õnnestu puuki kätte saada, tuleb abi pöörduda meditsiinitöötaja poole, sest kahjuks ei söanda puuk vabatahtlikult oma hammustuskohast loobuma ning puugi peab võimalikult kiirelt eemaldama. Kui puugi pea jääb naha sisse, ei põhjusta see tavaliselt mingit kahju, sest keha tõrgub selle ise välja.

Millal pöörduda arsti poole?

Pärast puugi eemaldamist pole vajadust kohe arsti poole pöörduda, küll aga oma enesetunnet jälgida. Arsti poole tuleb pöörduda siis, kui kehal tekib ringikujuline punetus või muud haigussümptomid (palavik, peavalu, lihastevalu, liigestevalu, üldine halb enesetunne).

Kaks enamlevinud haigust, mida puugid levitavad, on borrelioos ja puukentsefaliit.

Borrelioos

Puukborrelioosi haigestumist iseloomustab geograafiline levik ja hooajaline aktiivsus. Puukborrelioos on puukidega leviv haigus, mis kahjustab nahka, närvisüsteemi, liigeseid ja südant. Puukborrelioosile on iseloomulikud palavik, peavalu, üldine nõrkus, pearinglus, liigeste ja lihaste valud, kaalu langus. Puukborrelioosi haigestumist iseloomustab geograafiline
levik ja hooajaline aktiivsus. Eesti on puukborrelioosi leviku endeemiline piirkond. Eestis levitavad puukborrelioosi tekitajaid kaks puugiliiki: võsa- ja laanepuuk. Puugid muutuvad aktiivseteks varakevadel, mil pinnas soojeneb vähemalt +5 kraadini. Puugihooaeg kestab tavaliselt oktoobrini.

Kui puukentsefaliidiviirus jõuab inimese organismi kiiresti pärast hammustust, siis borrelianakkuse saamiseks kulub enamasti kaks ööpäeva kuni nahka imendunud puugilt haigustekitajad inimesele üle kanduvad. Puukborrelioosile on iseloomulikud palavik, peavalu, üldine nõrkus, pearinglus, liigeste ja lihaste valud, kaalu langus. Haiguse peamiseks tunnuseks on nahalööve erythema migrans, mis kujutab endast vähemalt 5 cm läbimõõduga punetavat laiku. Erüteem tekib 60-80% nakatunutest puugi hammustuse kohale 1–4 nädala jooksul pärast puugihammustust.
Aja möödudes lööve kaob. Ravimata jäänud borrelioos võib põhjustada kroonilist haiguskulgu: närvisüsteemi-, südame- või liigeskahjustusi. Puukborrelioosi registreeritakse aastaringselt. Talvel registreeritud puukborrelioosi juhud on tavaliselt need, mille puhul inimene on pöördunud arsti poole haiguse tüsistuste, kõrvalnähtude või jääknähtudega. Puukborrelioosi ravitakse antibiootikumidega. Pärast puukborrelioosi läbipõdemist ei teki immuunsust ning inimene võib uuesti nakatuda.
Haigus diagnoositakse kliiniliste sümptomite, anamneesi (eelnev puugihammustus) ja spetsiifiliste viirusevastaste antikehade tuvastamisega veres või seljaajuvedelikus. Käesoleval ajal on võimalus ka kiirtestimiseks. (Terviseamet.ee)

Puukentsefaliit

Puukentsefaliit on kesknärvisüsteemi nakkushaigus mille kulg on sageli kahefaasiline. Esimeses faasis võivad puukentsefaliiti nakatunul ilmneda 1–2 nädala pärast gripitaolised haigusnähud: palavik koos pea- ja lihasevaludega. Need vaevused kestavad tavaliselt kuni nädala ning seejärel kaovad. Kolmandikul nakatunutest võib viirus edasi tungida ajju ja ajukelmetele ning põhjustada erineva raskusastmega meningiiti või meningoentsefaliiti. Haigus ägeneb, tekib kõrge palavik, tugev peavalu, kuklakangestus, oksendamine, uimasus ja üldine halb enesetunne.
Enamus haigetest paraneb, kuid haiguse põdemise järgselt võivad jääda mitmesugused jääknähud. Jääknähte esineb 26-46% kesknärvisüsteemi haaratusega haigust põdenud patsientidest. Jääknähtudeks võivad olla tasakaalu- ja koordinatsioonihäired, jäsemete halvatused, peavalu, keskendumis- ja mäluhäired jm. Puukentsefaliit võib 0-1,4% juhtudest lõppeda surmaga. Puukentsefaliidi vastu puudub spetsiifiline ravi, haigust ravitakse sümptomaatiliselt. Haiguse läbipõdenud inimesel kujuneb eluaegne immuunsus.
Haigus diagnoositakse kliiniliste sümptomite, anamneesi (eelnev puugihammustus) ja spetsiifiliste viirusevastaste antikehade tuvastamisega veres või seljaajuvedelikus.
(Terviseamet.ee)